4. veebruaril 1896 (vkj) väljus Tallinna sadamast oma esimesele jäämurdetööle eelmise aasta lõpus Stettini Vulcan-Werke laevatehases valminud jäämurdja Stadt Reval. Esimese laevana päästeti jääst Suurbritanniast Hullist pärit aurik Hope.
Jäämurdjal tüürimehena töötanud hilisem kontradmiral Johan Pitka kirjeldab merel jääs seisnud aurikute olukorda:
Kaks Hulli aurikut olid nii jää alla maetud, et meeskonnad ei pääsenud ruhvidest ega juhtkond kajuteist välja. Iga taglase köis oli muutunud 10-12-tollise läbimõõduga jääpurikaks. Komandosillad olid kujunenud läbipaistvateks jääküngasteks, milledest nende osad nagu kristallkuhilaist välja paistsid. Mõlemad aurikud olid tugevasti küljele vajunud. /…/ Meil tuli mitu tundi kuuma veega aurikute kallal töötada, enne kui nad suutsid ise endid aitama hakata. (Johan Pitka, Minu mälestused, 2010 [esmatrükk 1937])
Tallinna sadama esimese jäämurdja tellis Tallinna Börsikomitee, kelle arvamused kaubanduse, aga ka sadama, laevanduse ja tööstuse küsimustes omasid linnas suurt mõju. 1870. aastal avatud Balti raudtee avaldas olulist mõju kaubanduse kasvule Balti kubermangudes ning sadamates. Kui 1873. aastal oli sadama transiidikäive 28 750 000 tsaarirubla, siis 1880. aastaks kasvas käive 131 310 000 rublani. Sadama kaubakäibe kasvuga seoses otsustas Börsikomitee 1895. aasta algul tellida sadamasse jäämurdja, et sadam oleks aastaringselt laevatatav. Jäämurdja ehitati Saksamaal Stettinis Vulcan-Werke tehases ja läks maksma 193 000 rubla.