Eesti Meremuuseumi kunstikogu avaneb publikule esmakordselt nii laiahaardeliselt. Kogu sai alguse üle 90 aasta tagasi, mil käisid ettevalmistused muuseumi avamiseks. Tänaseks on enam kui 900 teosest koosnev kollektsioon üks eripärasemaid Eesti kunstimaastikul – nimelt ei olnud suurem osa siinsetest autoritest professionaalsed kunstnikud, vaid on pidanud meremehe, kaluri, laevakapteni või mereväelase ametit. Teisisõnu, siinse kogu kujunemisel ei ole esmane olnud teoste kunstiline tase, vaid lood, mida need pildid merest ja merendusest räägivad.
Meremaali ehk mariini kujunemine iseseisvaks maaližanriks langeb 15.–16. sajandi vahetusele, mil seljataga olid suured maadeavastused, mis ei muutnud üksnes merekaarte, vaid kogu inimkonna arusaama iseendast ja oma kohast maailmas. Kui vaadata tagasi meremaali populaarsuse kõrghetkedele Lääne-Euroopas, on need alati olnud seotud riiklike edulugudega. Olgu näiteks kõne all 17. sajandi Holland või 18. sajandi Suurbritannia. Sama suund joonistub välja ka siinses kunstiloos – tõeline merekunsti vaimustus saabus ühes Eesti Vabariigi loomisega. Siiski ei saa öelda, et Eestis ei oleks varem merd või laevu maalitud. Vastupidi, maaliti ja veel kui palju! Maalide loojaid ei tulnud aga otsida mitte kunstikoolide ateljeedest, vaid kaluriküladest, sadamakaidelt ja laevatekkidelt.
Näitus annab ülevaate Eesti Meremuuseumi kunstikogust ja mõningatest merekunsti alaliikidest, aga kõige enam on see kummardus kunstnikele, kes vastasid mere kutsele pintslitõmmetega.
Kuraatorid Kadri Asmer ja Laura Jamsja