1722. aasta ülestõusmispühadel avastas Terra Australist otsima läinud Hollandi meresõitja Jacob Roggeveen Vaikses ookeanis Lihavõttesaare, pidades seda esiti müütiliseks Davise maaks. Saar sai nime just nende pühade järgi, mis 1722. aastal olid 5. aprillil. Roggeveeni külastus kujunes vägivaldseks, päädides mitme saareelaniku surmaga, kuid siiski jõuti ka vahetuskauba ja leppimiseni. Roggeveeni meeskond oli segaduses hiigelsuurtest kujudest, mille ees põlesid lõkked ja mida kohalikud saareelanikud kummardasid: „me ei suutnud mõista, kuidas oli võimalik, et need inimesed, kellel puudus puitmaterjal, et ehitada mehaanilisi seadmeid, aga ka tugevad köied, olid olnud võimelised püstitama selliseid kujusid, mis ulatusid 10 meetri kõrguseni.“ Nende kujude järgi on saar tuntud ka täna, mis ikka ja jälle imetlust tekitavad.
Roggeveeni avastus ei pälvinud Euroopas erilist tähelepanu ning järgmine külastus eurooplaste poolt leidis aset ligi 50 aastat hiljem. 18. sajandil külastasid Lihavõttesaart veel Hispaania meresõitja Felipe González de Ahedo (1770), Briti meresõitja James Cook (1774) ja Prantsuse meresõitja Jean-François de Galaup de La Pérouse (1786), kellest kõik jätsid oma reisikirjades maha ka põhjaliku kirjaliku ja visuaalse ülevaate saarest. Ka Eestist pärit Vene meresõitja Adam Johann von Krusenstern pidi 1804. aastal Lihavõttesaart külastama, et saada teada, kas La Pérouse’i poolt saarele jäetud kitsed, lambad ja sead ning sidruni- ja apelsinipuud olid omaks võetud, kuid suureks pettumuseks pidi tormi ja ebasoodsa tuule tõttu siiski sellest mõttest loobuma ning otsekursi Nukuhivale võtma. Küll aga külastas Lihavõttesaart Vene esimese ümbermaailmareisi teine laev Neva Juri Lisjanski juhtimisel, kes samuti saart ja selle elanikke põhjalikult kirjeldas.
Seoses 300 aasta möödumisega Lihavõttesaare avastamisest väärib väljatoomist ka Eestist pärit meresõitja Otto von Kotzebue külastus 1816. aasta märtsis Loodeväila avastama suunduva ekspeditsiooni raames. Kotzebue oli Lihavõttesaarega ilmselt kursis peamiselt tänu osalemisele Krusensterni ümbermaailmareisil, kuid tundis saart ka tänu Cooki ja La Pérouse’i materjalidele, mis 18. sajandi lõpuks Venemaal teada olid ning mis ekspeditsioonil kaasas olid. Vaikse ookeani piirkonda oli tutvustatud ka laiemalt pärast Vene esimese ümbermaailmareisi naasmist kui Peterburis korraldati kaasatoodud esemetest näitus.
Kotzebue silmas Lihavõttesaart 28. märtsi öösel kell 3, olles saarest 15 meremiili kaugusel. Ta kirjutas oma reisikirjas:
“Lihavõttesaar tõuseb lainetest majesteetlikult kolmnurkse kujuna, paisudes püramiidjateks mägedeks. […] see paistab olevat igalt poolt kaetud kõige elavama rohelusega, maa on isegi kõige järsematel nõlvadel jaotatud nelinurkseteks tükkideks, mis paistavad välja erinevate elavate värvidega ja millest paljud on kaetud kollaste õitega. Me suutsime teleskoopide abil eristada saare kagurannikul mõned kolossaalsed kujud, mis on tekitanud nii palju imetlust.“
Varsti silmati eemalt juba kahte kanuud, mis rannikult laevadele lähenesid, kuid esialgu jäädi laevast eemale, justkui kartes lähemat kontakti võõrastega. Kell 15 pärastlõunal otsustas Kotzebue saarele saata kaks paati, mille peale kogunes rannale suur hulk kohalikke, kes olid häälekad, energilised, kannatamatud ja korratud. Mõned viskasid kive, mõned ähvardasid, mõned jooksid ringi, ühesõnaga oli Kotzebuele selge, et nad ei olnud oodatud. Kuigi läbi raskuste sai Kotzebue saareelanikega vahetuskauba tehtud, oldi siiski sellisest vastuvõtust hämmelduses, kuid ei kaotatud ühtegi elu ning vaid mõned mehed said kergemaid marrastusi. Ekspeditsioonilaev Rjurik hiivas ankru juba kell 19 õhtul. Hiljem saadi Hawaiil teada, et sellise vaenuliku vastuvõtu põhjus seisnes mõned aastad varem toimunud ameeriklaste külastuses, mis lõppes vägivaldselt mitme saareelaniku surmaga.
Olgugi, et Lihavõttesaarel tehtud peatus kestis vaid neli tundi, jätsid sellest külastusest kirjaliku jälje lausa neli ekspeditsiooniliiget. Lisaks Kotzebuele kirjeldasid saart ka ekspeditsioonil osalenud prantsuse-saksa loodusteadlane Adelbert von Chamisso, Tartust pärit laevaarst Johann Friedrich Eschscholtz ja Ukrainas sündinud saksa päritolu kunstnik Louis Choris, kellest viimane jäädvustas saart ka pildis.
Eesti keeles saab Lihavõttesaare kohta lugeda veel Norra seikleja Thor Heyerdahli reisiraamatust pealkirjaga Aku-aku: Lihavõttesaare saladus (Tallinn, 1998) ning Hanno Ojalo raamatust Rapa Nui. Saladusteta Lihavõttesaar (Tallinn, 2009). Otto von Kotzebue juhitud teisest ümbermaailmareisist saab lugeda 1978. aastal Maailm ja mõnda sarjas ilmunud raamatust Reis ümber maailma aastail 1823–1826.
Illustratsioonid
Juri Lisjanski kaart Lihavõttesaarest. Юрий Лисянский, Собрание карт и рисунков, принадлежащих к Путешествию флота капитана 1-го ранга и кавалера, Юрия Лисянского, на корабле Нева (1812). Президентская библиотека имени Б. Н. Ельцина
Louis Chorise vaade Lihavõttesaarele. Louis Choris, Voyage pittoresque autour du monde: avec des portraits de sauvages s’Amerique, d’Asie, a’Afrique, et des iles du Grand Ocean/ des paysages, des vues maritimes, et plusieurs objets d’histoire naturelle (1822). British Museum, Wikimedia Commons
Louis Chorise illustratsioon Lihavõttesaare elanikest. Louis Choris, Voyage pittoresque autour du monde: avec des portraits de sauvages s’Amerique, d’Asie, a’Afrique, et des iles du Grand Ocean/ des paysages, des vues maritimes, et plusieurs objets d’histoire naturelle (1822). Bibliothèque nationale de France
La Pérouse’i detailsed joonised Lihavõttesaare kujudest. Jean-François de Galaup comte de La Pérouse, The Voyage of La Perouse round the world in the years 1785, 1786, 1787 and 1788. Vol. 2 (1798). Google Books
La Pérouse Lihavõttesaarel. Louis-Antoine Destouff Milet-Mureau, Atlas du voyage de La Pérouse (1797). Bibliothèque nationale de France, Wikimedia Commons,
Baltisaksa päritolu Vene maadeavastaja ja mereväeohvitseri Otto von Kotzebue portree (ca 1826). Tartu Linnamuuseum, MuIS