Meie maikuu museaal on dokumentide kogus olev meremehe laulik.
See kenasti illustreeritud meremehe laulik (MM_692:1D) on kuulunud kaptenile nimega Joosep Mikiver. Meremees on laulusalmid kirja pannud 1916. aastal.
Kutselised meremehed harrastasid eesti laevadel laulmist üsna palju ja leidus ka muusikariistu nii purjelaevadel, aurulaevadel kui ka sõjalaevadel. Meremehed mäletavad, et laulu kõlas laevade peal ohtralt. Muusikariistadest laevas üheks vanimaks on torupill. Juba aastast 1741 on tõendeid selle kohta, et eesti meremeestel oli torupill paadis kaasas. Üksikutel juhtudel oli meremeestel purjekatel kaasas lausa harmoonium – see näitas, milline tähtsus pidi muusikal meremeeste jaoks olema.
Pikkadel merereisidel viitsidki meremehed üldiselt oma vaba aega musitseerides. Klassikaline muusikariist oli viiul, mõnedel mandoliin, üksikutel bajaan või bandžo. Tsaariajal osteti Venemaa sadamalinnades balalaikasid. Harilikumad olid kitarrid – neid leidus paljudes laevades ja kui meeskond laeva peal oli suur, võis lausa väikese „orkestri“ moodustada.
Paljud meremehelaulud peegeldavad koduigatsust või siis on adresseeritud mõnele silmarõõmule. Samas improviseeriti tihti ka kohapeal ning seepärast pole paljusid laule ka üles kirjutatud. Sagedasti luuletati oma sõnadega vanadel tuntud viisidel. Need laulud sündisid ja kõlasid oma spetsiifilises ümbruses ja olukorras ning need unustati sama kiiresti kui nad sündisid.
Siinkohal ongi Joosep Mikiveri laulik üheks heaks näiteks, kuidas meremehed laevas oma vaba aega lauldes ja laulusõnu kirjutades veetsid.
Pole ilusamat kui see, kuis üks laul kõlab vee peal! Iseäranis vaikse ilmaga…