Meri on eluviis ja inspiratsioon

Aita hoida ja luua Eesti merekultuuri!

Meri ühtaegu lahutab kui ka ühendab maid ja rahvaid. Koos meritsi veetavate kaupadega on pidevalt liikunud ka erinevad teadmised, uskumused, oskused ja kogemused, mis on vorminud mereäärsete rahvaste kultuuri. Rannaäärsete rahvaste eriline merekultuur kajastub nii ainelises kui vaimses kultuuripärandis, mis hõlmab endas nii eluviisi, müüte kui ka traditsioone.

AINELINE KULTUURIPÄRAND

Merekultuuri ainelise pärandi moodustavad erinevad asjad alates võrgupaikamisnõelast kuni igas suuruses veesõidukiteni ning merega seotud ehitised ja rajatised, nagu näiteks tuletornid, merekindlused ja ajaloolised sadamad. Läänemeri on äärmiselt rikkalik ka veealuse pärandi poolest ning peidab endas väidetavalt kuni 10 000 laevavrakki ning veelgi tohutumal hulgal muid ajaloolisi esemeid, mille avastamine nõuab nii õnne, allveearheoloogia alaseid teadmisi kui ka tuukrioskuseid.

VAIMNE KULTUURIPÄRAND

Merekultuuri vaimne pärand tuleb inimestelt, kes väärtustavad rannikuala oma elukeskkonnana ning kelle jaoks on meri ühtaegu töö, toit kui ka meelelahutus. Merekultuuri võib määratleda kui ühe rahva või piirkonna merendusega seotud teadmiste, oskuste ja kogemuste kogumit. Samas on see midagi, mis on üksikute merekultuuri kandjate puhul täiesti erinev: meremehe puhul on selleks oskused ja teadmised laevajuhtimisest ja merenduskeelest, väikesaarel elava randlase jaoks aga hoopis igapäevaeluga toimetulek, rannakaluri jaoks oskused võrku kududa või teadmised parimaist püügiaegadest ja -kohtadest, harrastuspurjetajatele jällegi mereohutuse alased teadmised. Meremeeste perekondade jaoks on see aga aastasadu tähendanud hakkama saamist ilma pereisa pideva kodus viibimiseta.

Mere kaudu on meieni jõudnud ka uusi asju ja oskusi. 19. sajandil, mil eestlased hakkasid ise laevu ehitama ja maailmameredel sõitma, eristusid meremehed küla ülejäänud elanikkonnast mujalt kaasa toodud kommete, oskuste ja teadmiste poolest. Nende majad olid uuenduslikuma ehitusviisiga ja meenutasid linnalikke hooneid. Nende kodude interjööris leidus nii laevainventari kui meresõitudelt kaasatoodud esemeid. Meremehed ise kandsid linnalikke riideid, kasutasid kõnepruugis võõraid sõnu, jutustasid lugusid kaugetest maadest ja teistsugustest inimestest ning muidugi laulsid! Nii vanu ja tuntud kui uusi ja võõraid meremehelaule.

MERI KULTUURIS

Tegelikult võime tänagi näha mere mõjutusi pea igas elu- ja kultuurivaldkonnas, millega igapäevaselt kokku puutume. Aineline ja vaimne pärand ehk eelmistelt põlvedelt päritud ja enda loodud või mujalt üle võetud uus ongi läbi aegade vorminud Eesti kultuuri tervikuna. Merekultuur on süntees paljudest erinevatest kultuuritahkudest, mille seas on nii kunsti, disaini, rõivamoodi, muusikat, teatrit kui ka kino.

MIKS ON PÄRAND JA AJALUGU OLULISED?

Muistsed eestlased ei jäänud oma meresõiduoskustelt sugugi alla vägevatele viikingitele. Meie esivanemad oskasid hülgeid küttida ja iga viimse kui osa hülgest elutegevuseks ära kasutada. Samuti oskasid nad merega suhelda ja tema järgi ilma ennustada. Mõni meie kaasaegsetest ei oska aga isegi kala süüa, rääkimata selle puhastamisest või püüdmisest. Tuleb tunnistada, et paljud meretraditsioonid ja oskused on tänaseks katkenud.

Merekultuuriaasta eesmärk on erinevate sündmuste ja tegevuste kaudu hoida olemasolevat ja luua uut merekultuuri. Ela koos merega ja lase merel end inspireerida!