Eesti vanim aurik, jäämurdja Suur Tõll ehitati Vulcan Werke AG laevatehases Stettinis (tänapäeval Szczecin, Poola) ning Tallinnasse jõudis 2. juulil 1914 (uue kalendri järgi).
Vulcan Werke AG näol oli tegu ühe keiserliku Saksamaa tunnustatuima laevatehasega, kus ehitati 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses mitmed kuulsad Saksa ookeaniaurikud nagu Kaiser Wilhelm Der Grosse ja Kronprinzessin Cecilie ning arvukalt erinevaid aluseid Saksa Keisririigi, Hiina, Jaapani, Kreeka, Uruguai ja Vene Keisririigi laevastikele. Sõja- ja reisilaevade kõrval ehitati tehases ka jäämurdjaid, nende hulgas 1895. aastal Tallinna Börsikomitee tellimusel jäämurdja Stadt Reval. Tallinna uus jäämurdja telliti 1912. aastal ja see sai valmimisel nimeks Tsar Mihhail Fjodorovitsh (Царь Михаил Фёдорович).
Tsar Mihhail Fjodorovitsh ehitati selleks, et võimsama jäämurdja abil pikendada navigatsiooniperioodi. Laeva ehitus läks maksma 970 310 rubla. Kuluka tellimuse kiitis Venemaa Valitsus heaks eelkõige sellepärast, et Tallinna kavandatav Peeter Suure Merekindlus koos sõjalaevastiku operatiivbaasiga pidi funktsioneerima aastaringselt.
Aluse ehitamist alustati 1913. aasta suvel ning laeva kere oli valmis vette laskmiseks 26. detsembril 1913. Lõplikult valmis laev 28. märtsiks 1914. Laeva valmimisele järgnesid käigukatsetused. Laeva klassifikatsioonitunnistuse väljastas Prantsuse klassifikatsiooniühing Bureau Veritas. Käigukatsetuste järel sõideti laevaga Hankosse, kust loodeti leida jääd laeva võimekuse katsetamiseks. Kui seda ei leitud, siirduti edasi Peterburgi, kus toimus laeva pidulik üleandmine ja laiemale publikule esitlemine. Tulevasse kodusadamasse Tallinnas jõudis jäämurdja 2. juulil 1914 (vana kalendri järgi 19.juunil) ja laeva esimeseks komandöriks määrati erukontradmiral Grigori Hagman.
28. juulil 1914 puhkenud Esimeses maailmasõjas kuulus alus esmalt Vene Impeeriumi, hiljem aga Vene SFNV Balti laevastiku koosseisu, kus laeva lisaülesandeks oli nii varustuse kui ka sõdurite transport. 21. mail 1917 anti laevale uueks nimeks Volõnets.
29. märtsil 1918 sai pärast kapten Theodor Segersveni juhitud edukat salaoperatsiooni jäämurdja valdajaks Soome Vabariik ning 28. aprillil anti laevale ka uus nimi – Wäinämöinen. Vabadussõja ajal viis jäämurdja läbi jää sõja- ja transpordilaevu, aitas pidada sidet Helsingi ja Tallinna vahel ning tõi Eestisse Soome ja Taani vabatahtlikke koos sõjavarustusega. Sõja järel jätkas alus teenistust Soome veeteede jäävabana hoidmisega.
2. veebruaril 1920 Tartus sõlmitud Eesti Vabariigi ja Vene SFNV vahelise rahulepingu kohaselt pidi jäämurdja minema Eesti valdusesse. Sama aasta 14. oktoobril Soome Vabariigi ja Vene SFNV vahel sõlmitud rahulepingu kohaselt pidi Soome laeva loovutama aga Venemaale. Sellest vastuolust tulenevalt ei soovinud Soome pikalt laeva Eestile loovutada. Alles 30. novembril 1922, pärast pikki läbirääkimisi loovutas Soome aluse Venemaale, kes andis selle koheselt üle Eestile. Laeva võttis vastu eestlastest 37-liikmeline meeskond kapten Ernst Attemanniga eesotsas ning pärast ettevalmistustöid sõideti 7. detsembril Tallinnasse.
29. detsembril 1922 sai jäämurdja nimeks Suur Tõll. Võimalike nimedena käidi ajakirjanduses välja veel Jaan Poska ja Kalew. 1. jaanuarist 1923 nimetati jäämurdja kapteniks kaugsõidukapten Benjamin Valter, kes jäi sellesse ametisse kuni 1940. aastani. Laeva ülesandeks oli Eesti Vabariigi olulisemate veeteede lahtihoidmine ja lepingu alusel lõhuti jääd ka Soome sadamates. Eesti-sugusele väikeriigile oli seega tegu asendamatu laevaga, mis võimaldas aastaringset merekaubandust. Samas esines ka talvi, kus ilmaoludest tingituna ei tulnudki laeval jääd murda. Ajavahemikul 1922-1940 jagunes jäämurdja meeskond kaheks – alaline ehk laeva juhtkond, kes hoolitses laeva eest ja valmistas ette jäämurdja valmisoleku talviseks navigatsiooniks, ning ajutine ehk hooajaliselt laevale võetud meeskond.
1922-1940 teostati jäämurdjal mitmeid suuremaid ja väiksemaid remonttöid. Iga raskema talve järel laev dokiti kere korrastamiseks ning 1920. aastate lõpul ehitati kaptenisild kahekorruseliseks. Suurimaks tööks oli 1926-1927 aset leidnud katelde vahetus, mis läks riigile maksma 24 miljonit marka. Uued katlad telliti Vulcan Werke AG tehasest ning vanad ehitati ümber naftapaakideks Virtsu ja Rohuküla sadamatele.
1940. aastal peale Eesti annekteerimist Nõukogude Liidu poolt läks alus taas Nõukogude laevastiku koosseisu ja 11. novembril 1942 sai laeva nimeks taas Volõnets. Sarnaselt I maailmasõjale tuli laeval sõjaolukorras täita jäämurdmise kõrval eriülesandeid – pukseerida vigastatud laevu, ujuvdokke ja -kraanasid ning vedada sõjavarustust.
1950–1952 viibis jäämurdja Soomes Rauma-Repola laevatehases, kus teostati laeval sõjareparatsiooni korras põhjalik remont. Välja vahetati sõjas viga saanud kereplaadid ning uuendati ka tekke. Remondi käigus said laeva ruumid sisekujunduse, mis on valdavalt tänaseni säilinud. Suurimaks tehniliseks muutuseks oli kivisöekatelde asendamine vedelkütusel töötavate kateldega ning pumbasüsteemide uuendamine. 1950. aastate teise poolde ja 1960. aastate algusesse jäävad mitmed väiksemad ümberehitused – sild ehitati kinniseks, ehitati uus umbreeling ja lainemurdja ning paigaldati uus puksiirseade.
1952-1954 tegutses jäämurdja Tallinnas, kust suundus siis edasi Kroonlinna, mis sai laeva püsiasukohaks 1957. aastal. Teenistusse jäi jäämurdja 1980. aastateni.
Laeva vanarauaks sulatamisest päästmiseks asus Eesti Meremuuseum 1988. aasta alguses töötama selle nimel, et alus saaks tagasi Tallinnasse. See õnnestus teoks teha sama aasta oktoobris. 21. novembril 1988 sai laev tagasi oma nime – Suur Tõll. Järgmised aastad möödusid laeva korrastades ja remontides ning külastajatele avati jäämurdja 1995. aastal. 2014. aastal tähistab Eesti Meremuuseum jäämurdja Suur Tõll 100. juubelit. 2013. aasta sügisel teostati laeva dokkimine ja kere korrastamine ning sellele järgnes siseruumide remont – suurimaks tööks oli ohvitseride messi algse sisekujunduse taastamine. Lisaks ruumide renoveerimisele loodi laeval uus ekspositsioon, mis annab ülevaate jäämurdja ajaloost.
Alates 15. septembrist on avatud Eesti Meremuuseumi uus näitus Lennusadamas „Kunstnik sadamakail“, mis on pühendatud kaptenipiltide maalijale Friedrich Tammikule.
2. septembril toimub Lennusadama välialal Läänemere perepäev. Kell 13-18 on kõigil soovijatel võimalik külastada Soome Keskkonnainstituudi SKYE uurimislaeva Aranda. Lisaks on rohkelt mere- ja keskkonnateemalisi tegevusi ja meelelahutust kogu perele.
Tellimused:+372 620 0550 (E–R kl 9–17), v.a. riigipühadel
booking@meremuuseum.ee
Vesilennuki tee 6, Tallinn
Avatud Muuseum avatud E–P 10–19; Alates oktoobrist esmaspäeviti suletud
Vaata kaarti
