Mul rõõm tegeleda lisaks muuseumitööle ka õpetajatööga Tallinna Ülikoolis. 2026. kevadel kaitses edukalt oma magistrikraadi TLÜ klassiõpetaja erialal Katriin Rüütsalu, kellel olin lõputöö juhendajaks. Katriin omandas õpingute käigus ettevalmistuse ja kutse õpetada 1-6. klassi õpilasi kõigis põhiainetes, kuid oma magistritöö teema valis ta muuseumihariduse valdkonnast. Täpsemalt tegeles ta muuseumikülastusele eelnevatele ja järgnevatele tegevustega, mille abil klassiõpetajad koolitööd muuseumis õppimisega sildavad.
Kust tekkis huvi uurida sellist teemat?
Huvi teema vastu tekkis minu enda töökogemuse kaudu. Olen töötanud avastuskeskuses haridusprogrammide läbiviijana kui ka koolis õpetajana. Tänu sellele olen näinud teemat mõlemast vaatenurgast. Muuseumis töötades märkasin, kui suur erinevus on sellel, kas õpilasgrupp tuleb õppeprogrammile ette valmistatuna või mitte. Ettevalmistatud õpilased oskasid paremini seoseid luua, esitasid sisukamaid küsimusi ning said programmist rohkem kasu. Samal ajal hakkasin mõtlema, kuidas õpetajad tegelikult õppekäike oma igapäevatöös ette valmistavad ja hiljem kokku võtavad. Sellest tekkiski soov uurida, kuidas Eesti klassiõpetajad õppekäike ette valmistavad ja hiljem kokku võtavad ning millist tuge nad selleks vajavad
Mida sa täpsemalt uurisid?
Oma magistritöös uurisin, milliseid tegevusi kasutavad Eesti klassiõpetajad enne ja pärast muuseumi õppekäike ning kui sageli neid tegevusi rakendatakse. Mind huvitas ka see, millised on õpetajate hoiakud eel- ja järeltegevuste suhtes ning kas nad peavad neid oluliseks. Lisaks uurisin klassiõpetajate ja muuseumide haridustöötajate vahelist koostööd ning seda, millist tuge õpetajad muuseumidelt ootavad, et õppekäigud oleksid õppetööga paremini seotud ja annaksid suurema õppimisväärtuse.
Kuidas sa andmeid kogusid ja kes su uuringus osalesid?
Andmed kogusin veebipõhise küsimustiku abil, mis sisaldas nii kvantitatiivseid kui ka kvalitatiivseid küsimusi. See võimaldas mul saada ülevaate nii õpetajate tegevuste sagedusest kui ka nende mõtetest ja kogemustest.
Uuringus osales 256 klassiõpetajat üle Eesti. Vastajate vanus jäi vahemikku 22 kuni 74 aastat ning töökogemus ulatus vähem kui ühest aastast kuni 54 aastani. Valimisse kuulusid nii õpetajakutsega õpetajad, kutset omandavad õpetajad kui ka kutseta õpetajad, mis võimaldas saada mitmekesise ülevaate erineva taustaga õpetajate kogemustest ja arvamustest.
Millised on su magistritöö peamised tulemused?
Uuring näitas, et Eesti klassiõpetajad kasutavad eel- ja järeltegevusi üsna laialdaselt. Eeltegevuste kasutamise keskmine sagedus oli 3,98 viiepunktilisel skaalal ning kõige sagedamini kasutati enne õppekäiku arutelu klassis, asukohaga tutvumist ning video- või filmimaterjalide vaatamist. Järeltegevused olid veelgi sagedasemad, keskmise tulemusega 4,36, ning nendest kasutati kõige enam arutelusid, loomingulisi ülesandeid ja töölehtede täitmist.
Selgus ka, et õpetajakutsega õpetajad rakendavad eeltegevusi sagedamini kui kutseta õpetajad ning nii eel- kui järeltegevuste kasutamine on seotud õpetaja töökogemuse ja õppekäikude sagedusega.
Õpetajate hoiakud eel- ja järeltegevuste suhtes olid valdavalt väga positiivsed. Eeltegevuste olulisust hinnati keskmiselt 4,3 ja järeltegevuste olulisust 4,6 punktiga viiest. Leidsin ka tugeva seose hoiakute ja tegeliku praktika vahel – õpetajad, kes peavad neid tegevusi oluliseks, rakendavad neid ka sagedamini.
Koostöö osas selgus, et 87% õpetajatest suhtleb enne õppekäiku muuseumiga, peamiselt e-posti teel. Õpetajad ootavad muuseumidelt eelkõige valmis töölehti, juhendmaterjale ja digimaterjale. Samas tuli välja, et peaaegu pooled õpetajad ei ole kasutanud või pole teadlikud muuseumide poolt pakutavatest eel- ja järeltegevuste materjalidest, mis viitab vajadusele parandada infovahetust muuseumide ja koolide vahel. [Juhendajana märkasin seda, et eakamad õpetajad eelistavad telefoniteel küsimusi esitada ja täpsustada mingeid asjaolusid, võib arvata, et päris noortel õpetajatel on omakorda teistsugused ootused, mida muuseumid või ka käesolev küsitlus kombata ei oska.]
Kas oli ka üllatavaid tulemusi?
Mind üllatas ja rõõmustas enim see, kui positiivselt õpetajad eel- ja järeltegevustesse suhtusid ning kui sageli neid tegelikult kasutati. Varasema kirjanduse põhjal eeldasin, et nende tegevuste rakendamine võib olla tagasihoidlikum.
Teine üllatav tulemus oli see, et kuigi õpetajad hindavad eel- ja järeltegevusi väga kõrgelt, tõid nad avatud vastustes peamiste takistustena välja ajapuuduse ja vähese eelinfo. See näitab, et positiivne hoiak üksi ei taga alati nende tegevuste järjepidevat rakendamist.
Üllatav oli ka see, et ligi pooled õpetajad ei olnud teadlikud muuseumide poolt pakutavatest toetavatest materjalidest või polnud neid kasutanud. See viitab sellele, et probleem ei pruugi olla materjalide puudumises, vaid pigem nende nähtavuses ja kättesaadavuses. [Meremuuseumis, näiteks, viitab olemasolevatele materjalidele tellimuste haldur juba tunni tellimisel ja broneeringu kinnitamisel.]
Milliseid soovitusi annaksid sa oma töö põhjal õpetajatele, muuseumide haridustöötajatele ja Eesti haridusministrile?
Õpetajatele soovitaksin olla uudishimulikud ja kasutada võimalusel rohkem nii eel- kui järeltegevusi. Samuti mõtestada eel-ja järeltegevuste roll õppekäigu loomuliku osana. Ka lihtne arutelu enne õppekäiku või ühine kokkuvõte pärast seda võib aidata õpilastel kogetut paremini mõtestada. Kui muuseum ei paku valmis materjale, tasub neid julgelt küsida või kasutada loovaid lahendusi, mis sobivad konkreetse klassi vajadustega.
Muuseumide haridustöötajatele soovitan olla nähtavamad ja aktiivsemad suhtlejad. Minu uuring näitas, et õpetajad soovivad muuseumidega koostööd teha ning ootavad tuge õppekäigu ettevalmistamisel ja järeltegevuste läbiviimisel. Tasuks üle vaadata, kui lihtsalt on õpetajatele mõeldud materjalid kodulehelt leitavad. Samuti võiks valmis materjalid saata juba koos õppekäigu broneeringu kinnitusega. Väga väärtuslik oleks kaasata õpetajaid programmide arendamisse näiteks infopäevade, töötubade või tagasisideküsitluste kaudu.
Haridusministrile soovitaksin pöörata rohkem tähelepanu õppimisele väljaspool klassiruumi. Muuseumid, teaduskeskused ja teised hariduskeskkonnad on oluline osa terviklikust õppimisest. Õpetajate toetamiseks võiks rohkem panustada nii koolitustesse kui ka koolide ja muuseumide vaheliste koostöömudelite arendamisse. Kui soovime, et õppekäigud oleksid sisukad õpikogemused, tuleb toetada nii õpetajaid kui ka muuseumide haridustöötajaid nende koostöös. Samuti on oluline, et õppekäikudega ja nende rahastamisega seotud kommunikatsioon oleks üheselt mõistetav ja selgust tekitav.
Palju õnne Katriinile ja aitäh mõtete jagamise eest!
- Katriin Rüütsalu usutles: Helene Uppin
- Katriini lõputööd saad lugeda ETERA keskkonnast.
- Fotodel: näiteid Eesti Meremuuseumi soovituslikke järeltegevusmaterjale, digimaterjalidega saab tutvuda e-koolikoti keskkonnas ning refereeritud magistritöö autor, Katriin Rüütsalu 😊
