Christina Lään, Tallinna Pae Gümnaasiumi ajalooõpetaja, Eesti esimene muuseumipedagoog
Olen õpetaja ja endine muuseumipedagoog. Pean tunnistama, et muuseumiharidus on viimase kolmekümne aasta jooksul teinud muljetavaldava arenguhüppe. Kultuuriasutused – muuseumid, teatrid, kinod ja erinevad keskused – on loonud ja arendanud kvaliteetseid haridusprogramme, mis pakuvad õpetajatele väga laia valikut. Neid saab kasutada nii kohapeal kui ka koolis: enne külastust, selle ajal ja järel. Õppekäikude jaoks on olemas põhjalikud tunnikavad, töölehed ning abimaterjalid isegi filmide ja teatrietenduste juurde.
Võib öelda, et muuseumiharidus on astunud lausa „kosmosesse“. Tänapäeval toetavad seda ka lõimitud aine- ja keeleõppe programmid, mis aitavad siduda erinevaid teadmisi tervikuks.
Paraku ei ole koolisüsteemi areng olnud sama kiire. Kuigi oleme jõudnud arusaamani, et muuseum, kino ja teater pakuvad väärtuslikku õpikogemust, jääb nende kasutamine sageli õpetaja isikliku initsiatiivi kanda. Endiselt on vähe koole, kus õppekäigud on süsteemselt integreeritud õppekavasse ja õppetöösse.
Mul on olnud võimalus töötada koolis, kus see süsteem toimib. Juba üle kümne aasta rahastab kool igale klassile kaks kuni neli õppekäiku aastas. Kasutatakse erinevaid lahendusi: KIKI projektid, kultuuriranitsat, vm. ja omafinantseeringut. See näitab selgelt, et võimalused on olemas – küsimus on valikutes.
Olen saanud kogeda ja näha, et õppimine ei piirdu klassiruumiga. Autentne õpe päriselus, koos päris inimestega, arendab last teadlikuks ja mõtlevaks inimeseks. Õppeaine ei peaks jääma pelgalt õpikusse – see peaks elama päris keskkonnas. Haridusprogrammid annavad võimaluse arutada, analüüsida ja kogeda.
Minu õpilastel on olnud erakordseid kogemusi: nad on käinud “Lennuki” peal, kohtunud päris merekaru Tiit Pruuliga ja ETV koridorides ehtsa vürstiga. Oleme teinud koostööd tuletõrjujate, põllumeeste, bussijuhtide, päästjate ja ülikooli õppejõududega. Need kohtumised annavad teadmistele tähenduse, laiendavad silmaringi ja loovad võimalusi arenguks.
Samas ei pea alati koolist välja minema. Kultuuriasutused tulevad ka ise kooli – programmidega, eksponaatidega, interaktiivsete lahendustega. Näiteks tõi Meremuuseum klassiruumi liitreaalsuse, kus õpilased said laastida laevu ja kogeda merendust täiesti uuel viisil.
Kultuur on väärtuste looja. Kui kool viib lapsed kokku kultuuriga, võidavad sellest kõik – õpilased, pered ja kool ise. Paljud pered ei jõua majanduslikel või logistilistel põhjustel muuseumisse või teatrisse, kuid kooli kaudu saab laps selle kogemuse kätte. Lisaks muutub kultuuriasutus lapse jaoks tuttavaks ja turvaliseks paigaks, kuhu ta julgeb ka iseseisvalt naasta.
Mul on olnud rõõm näha, kuidas õpilased osalesid näiteks Tallinna Linnamuuseumi projektides: nad aitasid luua näitusi, töötasid koos muuseumitöötajate ja režissööridega, lõid hariduskava ning viisid läbi haridusprogramme mitmes keeles. Mõni neist sai isegi giidiks – ja see kogemus ja tunnustus kasvatas lapses enesekindlust ja julgust tahta rohkem ja olla julge.
Kõik see ei ole luksus, vaid võimalus, mida saab teadlikult luua. Mina olen neid võimalusi otsinud ja leidnud: projektide, pilootprogrammide ja koostöö kaudu. Usun, et õpilane peab nägema maailma laiemalt kui õpik ja töövihik.
Kui õpe jääb ainult klassiruumi, kaob sageli motivatsioon ja seoste mõistmine. Siis juhtubki, et alles täiskasvanuna avastatakse, kuidas erinevad teadmised on omavahel seotud ning et füüsika ja keemia tunni molekulid on ühed ja samad. Tegelikult saaks seda sidusust õpetada juba koolis.
Seetõttu on õppekäikude ja kultuurikogemuste vähendamine üks traagilisemaid arenguid viimasel aastal. See, mida on aastakümneid üles ehitatud, võib kaduda väga kiiresti. Küsimus ei ole ainult rahas – see on valikute küsimus.
Kui kooli eesmärk oleks pelgalt teadmiste „tootmine“, piisaks klassiruumist. Kuid tegelikult kujundame me mõtlevaid inimesi. Ja kultuur on hariduse lahutamatu osa.
Miks lõhkuda toimiv süsteem ja jätta see ilma „kütuseta“? Meil on olemas kogemus, teadmised ja võimalused. Küsimus on, kas me julgeme neid kasutada.
