Teksti suurus

Reavahe kõrgus

Kontrastsus

Muud valikud

Liitu uudiskirjaga

    Noor Andres Sööt dokumentalistina Antarktikas

    9.04 – 30.06.2024

    Paks Margareeta

    Kujundus: Kärt Hennoste

    Selle aasta 4. veebruaril 90. sünnipäeva tähistanud Andres Sööt on Balti uue laine dokumentalist. Ta lõpetas 1963. aastal Moskvas Üleliidulise Riikliku Kinematograafia Instituudi dokumentaalfilmi operaatorina ja sellele erialale pole ta tänaseni truudust murdnud. Võib julgesti öelda, et ta tõusis omal alal tippu noore mehena ja jäi sinna neljaks kümnendiks.

    Andres Sööt on rohkem kui 70 dokumentaalfilmi režissöör. Eesti dokumentalistika ajalukku on suurte tähtedega kirjutatud tema „Jaanipäev“ (Tallinnfilm, 1978) ja „511 paremat fotot Marsist“ (Tallinnfilm, 1968) jpt. Meeldejäävate saavutuste hulgas on ka Antarktika uurimisest rääkiv „Enderby valge maa“ (1969) ja vaatefilm „Jääriik“ (1970).

    Andres Söödil õnnestus koos kolleeg Mati Kasega osaleda 14. Nõukogude Antarktika-ekspeditsioonil, mis toimus 1968/1969. aastal. Tallinnfilmist saadud lähetuse tulemusena valmisid eelmainitud dokumentaalfilmid. Lisaks filmikaamerale oli Söödil kaasas ka fotoaparaat, millega ta jäädvustas kõike erutavat, mida lõunamanner uudishimulikule vaatlejale pakkus.

    Antarktika ettearvamatus jättis 34-aastasesse mehesse sügava jälje, ajendas teda kirjutama raamatut „Antarktis“ (Eesti Raamat, 1972). Raamatu avasõnas ütleb ta otsesõnu: „Antarktis, rohkem kui ükski teine igatsetud maa, sunnib pühalikul kohtumisel unustama pea kõik, mis temast seni on teatud.“ Kümned fotod leidsid samuti koha raamatus. Sööt osales Eesti Polaarklubi liikmena ka artiklikogumiku „Nabakirjad“ tegemisel (1992, sarjas „Maailm ja mõnda“). Päevikuvormis artiklile „Mooniterad ääretul laudlinal“ on samuti lisatud hulk fotosid.

    2023. aastal, kui Rahvusarhiiv digiteeris Söödi fotonegatiivide kogu, tekkis võimalus enam kui poole sajandi vanuseid jäädvustusi uues kvaliteedis vaatajatele taas näidata. Austades dokumentaalfotograafia püüdlusi säilitada jäädvustatud hetke autentsus, on fotode töötlus minimaalne. Soovisime edasi anda 1960. aastate Nõukogude filmilindile omast teralist väljanägemist.

    Dokumentalistina hindab Sööt kõige olulisemaks žanriks reportaaži. Seda on tajuda ka tema fotodelt. Iga jäädvustus on lugu, milles sageli aimub, mida tegija päästikule vajutades võis tunda. Reportaaž annab edasi olmet, inimestevahelisi suhteid, inimeste suhet eluslooduse ja maastikega, Nõukogude oludes erandlikku läbikäimist välismaalastega.

    Fotodesse on kätketud noore mehe uudishimu ja avastamisrõõm. Iga foto sel näitusel on lugu, olgu selleks lumel liikuv austraallaste Fiat või jää embuses elamud Mirnõis. Sööt külastas Antarktikas kõiki toonaseid Nõukogude uurimisjaamu, kuid sai kiigata ka austraallaste Mawsoni ja jaapanlaste Syowati jaama. Mitmed näitusele valitud fotod on tehtud neil külaskäikudel.

    Fotograafide lemmikobjektiks olid adeelia ja keiserpingviinid. Sööt pole selles mõttes erand. Pole ka imestada – pidi ju nende lennuvõimetute lindude nägemiseks looduses ette võtma üle 15 tuhande kilomeetrise laevareisi. Omapärase huumorimeele poolest tuntud Sööt kirjeldab raamatus esmakohtumist pingviiniga nii:

    „Hetk hiljem kostis vöörist läbilõikav vilekontsert ja kümned hääled hüüdsid: „Pingviin! Pingviin!“ Ja tõesti, meist paarisaja meetri kaugusel jääkuhila otsas seisis, erutusest pingul, Antarktika esimene ime – pisike mustvalge pingviinipoiss. Esimene pingviin jääb esimeseks, teda pildistasid palavikuliselt kõik. Raske on tagantjärele kindlaks teha, mitu pilti sellest linnust tehti, aga võib kindel olla, et ükski teine Antarktise pingviin ei sattunud 1968. aastal nii paljudesse fotoarhiividesse kui see kauge täpp seal.“

    Oleme ka sellele näitusele valinud hulgaliselt pingviinipilte, suurem osa neist on eksponeeritud digitaalselt.

     

    Tekst: Riho Västrik

    Näituse meeskond:

    Kuraator: Riho Västrik

    Meeskond: Katrin Savomägi, Iris Tomson, Anna-Liisa Õispuu, Valter Vaht

    Fototöötlus ja graafiline disain: Kärt Hennoste

    Fototöötlus: Helen Västrik, Riho Västrik, Lauri Laasik

    Keeletoimetaja: Hille Saluäär

    Tõlge: Toimetaja tõlkebüroo

    Trükk: OÜ Digifoto

    Paigaldus: Ivar Heinpalu

    Näitus valmis koostöös Polaarklubiga

    Täname: Rahvusarhiivi Filmiarhiiv

    Meie veebilehe kasutamise jätkamisega nõustute veebilehe põhifunktsioonide toimimiseks ja kasutaja eelistuste salvestamiseks vajalike küpsiste kasutamisega.

    Save preferences More info