24. juulil kella 13 paiku päeval tuli Soome lahes sukeldunud tuukritelt pikisilmi oodatud sõnum – kaks päeva varem külgvaatesonari abil leitud vrakk kuulub tõesti Vene sõjalaevale Russalka.
Tallinnast Helsingisse teel olnud rannakaitse soomuslaev jäi kadunuks 1893. aasta raskes sügistormis koos 178 meeskonnaliikmega. Hiljem leiti Soome rannast vaid päästepaat koos hukkunud madrusega, laeva pealisehitiste tükke ning muid laevale kuulunud esemeid. Peale hukuteadet alanud otsingud jäid tulemusteta ning laeva hukukohta ei õnnestunudki välja selgitada.
2003. aastal asusid Russalka vrakki otsima Eesti Meremuuseumi arheoloogid. Kuulsa vraki leidmise võttis enda südameasjaks muuseumi teadur Vello Mäss, kelle juhtimisel suundus uurimislaev Mare kontrollima 1932. aastast pärinevat infot, mille kohaselt olevat nõukogude tuukrid ligi 80 m sügavusel näinud uppunud laeva, mis on arvatavasti Russalka. Vene arhiivist õnnestus hankida ka toona koostatud kaart Russalka hukukohaga. Kaardil viidatud piirkond uuriti külgvaatesonari abil läbi, kuid hukkunud laevu silma ei hakanud.
Uurimistöö järgmises etapis rekonstrueeriti Tallinnast Helsingisse suunduva Russalka kurss ning kanti tänapäevasele merekaardile. Sellel kursil asuti 22. juuli hommikul külgvaatesonari abil merepõhja vaadeldes teele Helsingi suunas. Vahemärkusena võib öelda, et samal ajal oli merel ka Soome uurimisgrupp, kes otsis Russalkat mõnevõrra lääne poolt. Kell 14.40 ilmus Mare sonariekraanile kummaline objekt – merepõhjast ligi 33 meetrit kõrgemale ulatuv vrakk, mis näis seisvat põhjas püsti. Vraki edasine vaatlus sonariga paljastas järjest rohkem detaile, mis näisid Russalka piltide ja joonistega kokku minevat, kuid lõpliku kinnituse saanuks anda vaid vrakki oma silmaga vaatav tuuker. Lähedal viibinud Soome uurimisgrupp kutsuti kohale ning tuukrid tegid katse vrakile laskuda. Kätte hakkas jõudma õhtu, hämarus süvenes ning merel oli tugev pinnahoovus. Seetõttu ei leidnud tuukrid vrakki üles ning töid otsustati jätkata järgmisel päeval. Ilm muutus üha sandimaks ning arvatava Russalka vraki asukohale pöördus Mare tagasi alles 24. juulil. Seekord olid Mare pardal ka „oma“ tuukrid Kaido Peremees ja Indrek Ostrat, kes vrakile sukeldusid ning kinnitasid, et see kuulub tõesti soomuslaevale Russalka.
Russalka leidmine oli märkimisväärne saavutus, mida nii kodu- kui välismaine meedia palju kajastas. Hiljem on Russalka hukuloost ja leidmisest tehtud kaks dokumentaalfilmi ning kirjutatud mitmeid artikleid ja raamatuid. Olgu allpool toodud vaid mõned, millest tõsisem huviline ülalolevale kirjeldusele lisa võib leida:
Russalka leidmise loost on kirjutanud merearheoloog Vello Mäss oma raamatus „Mere meelevallast“, samuti mitmetes artiklites.
Lühiülevaade laevast ja hukust on ilmunud 1979. aastal Isidor Goldmani sulest – „Russalka“. Kõige põhjalikuma ülevaate pealkirjaga „Soomuslaev Russalka“ kirjutas 2019. aastal Vladimir Lapin, raamatu tõlkis eesti keelde Reet Naber.
