Meremuuseumi ajalugu

Eesti Meremuuseumile pani aluse grupp initsiatiivikaid endisi meremehi, kes oskasid oskuslikult ära kasutada võimalused, mida riik ja ühiskond neile sel ajahetkel võimaldasid.

Gruppi kuulusid kaptenid Madis Mei, Evald Past, Aleksander Heinmaa, August Gustavson ning Veeteede Valitsuse direktor Eduard Avik, kelle ühiseks sooviks oli jäädvustada ja säilitada merendusajaloolist kultuuripärandit.

Midagi ei teki aga tühjale kohale!

Ajalooliselt huvipakkuvat meresõidu alast materjali oli hakatud koguma juba 1920ndate aastate lõpul. 2. septembril 1931. a ilmus ajalehes “Päevaleht” üleskutse merendusainelise vanavara kogumiseks ja selle toimetamiseks Veeteede Valitsusse. Huvitavamad esemed pandi samas ka kahte väikesesse tuppa vaatamiseks välja ning toona tekkinud algelist kogu võib pidada ka muuseumi eelkäijaks.

Paar aastat hiljem, 1934. aasta 24. detsembril andis Veeteede Valitsuse direktor välja käskkirja Sihtasutus Meremuuseum loomiseks ning muuseumile eraldati avarad ja kõrgete lagedega ruumid kesklinna sadama Baikovi kaldapealsel (Praeguse D-terminali lähedal). Pidulik avamine toimus 360 inimese ja Riigivanema osavõtul 1935. aasta 23. veebruaril. Esimeseks Meremuuseumi direktoriks sai kapten Madis Mei.

Kahjuks sai muuseum rahulikult toimida vaid napilt viis aastat, sest pärast nõukogude okupatsiooni algust anti 4. novembril 1940. aastal Eesti Riikliku Merelaevanduse ülema poolt välja käskkiri selle likvideerimise kohta sadamas ning üleviimisest Mereklubi ruumidesse Uus-Sadama tänaval.

1940. aasta 17. detsembril suri muuseumi asutaja kapten Madis Mei ning uueks direktoriks määrati endine jäämurdja “Suur Tõll” kapten Benjamin Valter. Segased ajad ja sõda viisid aga hoopiski selleni, et muuseumivarad pakiti ning viidi õnneks (vana hoone hävis sõjas täielikult) hoiule Kiek in de Köki torni keldrisse. Pärast sõda sai varade ametlikuks hoidjaks Tallinna Linnamuuseum, osa sattus ka Haapsalu ja Saaremaa koduloomuuseumidesse.

1959. aasta 18. augustil loodi Linnamuuseumi juurde kahe töötajaga (Viktor Tõnissoo ja Helge Peterson) mereasjanduse ajalugu käsitlev osakond, mis koondas varad Mereklubisse. 1960. aasta juulis–augustis korraldati edukas näitus “Eesti ja meri”., mis aitas kaasa ametlikule iseseisvumisele: kultuuriministri käskkirjaga taasloodi alates 1. juulist 1961 Eesti Riiklik Meremuuseum, mille direktoriks sai Ants Pärna.

Uute ruumide leidmine ja ekspositsiooni valmimine võttis aega ning külastajatele avati muuseum aadressil Pikk tänav 70 alles 1965. aasta 22. oktoobril. Ekspositsioon oli üsna kokkusurutud ja väikesemahuline, sest ruumid, mis paiknesid suurtükitorni Paks Margareeta kõrvalhoones, ei võimaldanud enamat. Kohe oli selge, et tuleb renoveerida ja kasutusele võtta ka tühjana ja ilma katuseta seisev võimas torn. Kõik ei läinud aga nii kähku, kui loodeti.

Lõplikuks tõukejõuks sai alles 1974. aasta 23. oktoobril ROK-i poolt tehtud otsus pidada 1980. aasta olümpiamängud Moskvas. Kuna regatt pidi toimuma Tallinnas, siis nähti ette mitmete hoonete restaureerimine vanalinnas: nende hulgas oli ka Suure Rannavärava kompleks. 1977. aasta 26. detsembril muuseum suleti ning järgmise aasta algul saabusid Poola restauraatorid firmast “Budimex”. Ehitustööd siiski venisid ning Olümpiamängude ajaks oli võimalik välja panna vaid ajutine näitus. Lõplikult avati muuseum 1981. aasta 27. aprillil.

Lennusadama ekspositsiooni lugu

Et aga ka Paksu Margareeta ruumid olid suurte eksponaatide näitamiseks liiga väikesed, oli muuseumirahvas alati unistanud veel suurematest ruumidest.

Uued tuuled hakkasid Meremuuseumis puhuma uue aastatuhande algul, kui esimesed Meremuuseumi laevad leidsid koha Lennusadama kai ääres.

Suurema ekspositsiooni tarbeks alustati 2010. aastal ajalooliste vesilennukite angaaride renoveerimistöid, ning 2012. aasta 11. mail avas meremuuseum lisaks Paksus Margareetas asuvale põhiekspositsioonile uue ekspositsiooni Lennusadama angaaris.

Püsinäitus sai nimeks „Meretäis põnevust“ ning selle üle 6500 m2 ekspositsioonipinna suurimad staarid on allveelaev Lembit, vesilennuk Short 184, Maasilinna laev ning väärikas kahurite, miinide ja purjekate kogu. Lisaks asuvad Lennusadamas kõik Meremuuseumi laevad eesotsas aurik-jäämurdjaga Suur Tõll, mis tähistas 2014. aastal oma 100. sünnipäeva.

Teekond kahe suure püsiekspositsiooniga Eesti külastatuima muuseumini on olnud täis nii raskeid kui ka rõõmsaid hetki. Muuseumi soov on aga endiselt sama, mis 81 aastat tagasi – jäädvustada ja säilitada merendusajaloolist kultuuripärandit ning kasvatada austust ja armastust mere vastu.

Sündmused

Vaata kalendrit

Uudised

Ilmunud on uus raamat „Kalev ja Lembit“

Ilmunud on Eesti Meremuuseumi teaduri Arto Olli sulest raamat Eesti Vabariigi allveelaevade Kalev ja Lembit saatusest ja nende olulisusest ajaloos.

12. Detsember

Osale Meremuuseumi joonistusvõistlusel!

Ootame nii noorte kui vanade visionääride ja leiutajate kavandeid parimast tuleviku veealusest uurimislaevast, mis aitaks vrakke avastada ja uurida! Võidutöö saab meie uue allveearheoloogia elamustoa üheks värvimisleheks, mida külastajad saavad kohapeal värvida ning seejärel näha seinal veealuses projektsioonis. Ühtlasi kingime võitjale meremuuseumi aastakaardi!

10. November

Novembri museaal: Hildegard Jürgensoni seljakott

Meremuuseumi kogus on hoiul üks üsna väike puldanist käsitsi õmmeldud seljakott, mis kuulus kaubaaurik Maia kajutiteenijale Hildegard Jürgensonile. Nii laev kui kajutiteenija elasid Leningradi evakueerudes üle Juminda miinilahingu, et jääda kohe pärast seda linna piiramisrõngasse. Loe lähemalt!

03. November

Vanemad uudised
Sulge kaart

Kontakt

+372 6411 408
info@meremuuseum.ee
Pikk 70, Tallinn

Lennusadam 10.00–18.00 (T–P)

Paks Margareeta 10.00–18.00 (T-P)

Vaata kaarti