Detsembri ajaloosündmus: Saaremaa kahtlane hukk Kroonlinna lähistel

181-saaremaa-joon1921. aasta 9. detsembril toimus Kroonlinna lähistel laevahukk, mille taust on kuni tänini ebaselge, et mitte öelda kriminaalne.

Õnnetusse sattus 33,5 meetri pikkune ja 6,4 meetri laiune, 1898. aastal Inglismal ehitatud 165 brt mahutavusega aurulaev nimega Saaremaa. Auriku omanik, Tallinnas elanud suurkalur ja ettevõtja Pavel Malahhov, saatis laeva 1918. aastal kalatraaleriks kohandatuna Barentsi merele tursapüügile. Pärast Vabadussõda ei tulnud eestlaste kalapüügist Nõukogude Venemaal enam midagi välja ning laeva omanik otsis aurikule teist rakendust. 1921. aasta sügisel saadetigi Saaremaa Tallinnast toidulastiga ja teise kapteni komando all puudust kannatavasse Petrogradi, et teha seal äri. Toiduaineid oli seal müüdud ja vahetatud ka väärisesemete vastu, sest noil aastail ei olnud luksuskaupadel ses linnas mingit väärtust. Petrogradist koduteele asunud aurik kaugele ei jõudnud, Kroonlinna lähistel sattus laev rasketesse jääoludesse ja hukkus kogu meeskonnaga, vaatamata sellele, et kõrval seisis“Saaremaad abistanud jäämurdja Vjuga. See asjaolu äratab ülimat imestust ja kahtlust, sest  säärastes oludes uppuvailt laevadelt on inimesi alati jääle pääsenud, teistele laevadel ümber kolinud ja ellu jäänud.

Arhiiviandmete põhjal pööras 22. detsembril 1921. aastal Eesti Diplomaatiline Misioon Venemaal verbaalase noodiga nr. 2674 sealse Välisasjade Rahvakommissariaadi tähelepanu Saaremaa hukuga seotud saladuslikele ja väljaselgitamata asjaoludele, mis vältimatult kutsuvad esile mitmesuguseid fantastilisi arutelusid – kuni laeva paljaksröövimise ja uputamiseni sellesama aluse poolt, mis Eesti laeva läbi jää Kroonlinnast vaba veeni pukseeris.

See vana lugu ei ole unustusehõlma vajunud tänapäevalgi. Alles hilisminevikus trükiti ühes Vene publikatsioonis ära versioon Saaremaa hukkumisest, milles süüdistati Eesti laeva katses pärast edukat spekulatiivset tegevust öisel ajal Venemaalt põgeneda ning kokkupõrkes teise laevaga, mis auriku hukkumiseni viis.

Arhiiviandmed kõnelevad sootuks muud. Petrogradi “Propusknoi Punkt” registreeris küll 1. detsembril 1921. aastal Saaremaa väljasõidu Tallinna poole, ent rasked jääolud pidasid laeva reidil kinni veel 7  päeva. Laeva pardal olnud lisaks 15 meeskonnaliikmele veel 4 reisijat, loots ja kontrolör – kokku 21 inimest.

Alles 8. detsembril sai jäämurdja Vjuga korralduse viia Saaremaa jääst läbi kuni vaba veeni. Mingist põgenemisest ei saanud juttugi olla. Minek oli raske. Mõlemad laevad olid sageli jääs kinni ja liikusid edasi vaid üksteist aidates. Lõpuks jõuti Šepelevski tuletornini, kus tugevnev tuul püsijää liikuma pani ja laevu sõjaaegsele miiniväljale kandma hakkas.  Vjuga jäi ankrusse ja proovis töötava masinaga jää survele vastu seista,  kuid ikkagi jätkasid laevad triivi. Kell 2.30 järgmisel hommikul (9. detsembril) võttis Vjuga ankru üles, et meeskonna seletuse kohaselt ohtikust kohast eemalduda, kuid rammis Saaremaad nii tugevasti, et see kiiresti vajuma hakkas. Jäämurdja meeskond  püüdnud küll hädasolijaid aidata, ent edutult. Laev koos 21 inimesega uppus vene meremeeste silme all ja käeulatuses. Mõne aja möödudes lahkus Vjuga sündmuskohalt, et suunduda Kroonlinna. Peagi jäänud laev uuesti jäässe kinni ja osa meeskonda läinud kaldale jalgsi.

Eesti pool taotles visalt nende sündmuste põhjalikku uurimist. Pavel Malahhov pidas Eestis asunud Venemaa esindusega aktiivset kirjavahetust vraki ülestõstmiseks ja selle uppumise asjaolude väljaselgitamisks. Hukkunute hulgas oli ka keegi Pelageja Malahhov(a), ilmselt laevaomaniku sugulane. Vastuseks kolmele pöördumisele saadi vaid üldsõnaline noot, kus teatati, et Venemaa valitsus hindas juba varem läbiviidud juurdlust piisavaks ega pidanud edaspidiseid uuringuid vajalikeks.

Kas võis olla tegemist laevaröövi ja selle meeskonna mõrvamisega? Arhiividokumentide järgi olnud Petrogradi suundunud laeva pardal 7 miljoni Eesti marga eest kindlustatud laadung. Tallinna tagasi tuleva laeva pardal olnud aga laadung väärtusega 100 000 Rootsi krooni ja realiseeritud kaupade maksedokumendid. Tegemist oli kindlasti suurte varandustega, mis eestlastele ja nende liitlastele Vabadussõja kaotanud Venemaad kindlasti ükskõikseks ei jätnud. Ettekavatsetud röövmõrva võimalus on ränk oletus, kuid veelgi ebausutavam on Saaremaa uppumine seda ramminud jäämurdja kõrval nii, et ükski inimene ei suutnud hüpata laevu ümbritsevale jääle ja ellu jääda. Miks lahkus osa Vjuga meeskonnast laevalt ja läks jalgsi kaldale ? Miks keelduti laeva ülestõstmisest ja selle huku asjaolude edaspidistest uurimistest? Kes julgeb teha järeldusi nii süngelt lõppenud laevahukuloo kohta?

Uudised

Sündmused

8Apr
Paksu Margareeta värkstuba

Viikingite tätoveeringud

22Apr
Paksu Margareeta värkstuba

Savijalgadel jumalad

Vaata kalendrit

Uudised

PMi kavand

EAS toetas Paksu Margareeta renoveerimist ning uue ekspositsiooni loomist

Eelmise aasta detsembris laekunud 34 taotleja seast valis EAS välja seitse kõige tugevama potentsiaaliga pereatraktsiooni, mis kokku plaanivad luua Eestis 100 uut töökohta ja meelitada Eestit aastaringselt külastama täiendavalt 270 000 välisturisti. Toetuse saab ka Paks Margareeta.

17. Märts

Meremuuseum võtab tööle külastusjuhi!

Otsime oma meeskonda säravat külastusjuhti! Kandideeri julgelt!

13. Märts

MM_1783_1Aj mt_dt1

Kuu museaalid: Adrian Ignaste sekstandid

Märtsikuus esitleb Eesti Meremuuseum lausa kahte museaali – sekstante, mis valmistatud 20. sajandi alguses ja kuulusid eesti meremehele Adrian Ignastele. Sekstandid teeb eriliseks see, et esiteks on Eesti Meremuuseumi kogudes vähe tsaariaegseid navigatsiooniinstrumente ja teiseks ei ole meremuuseumi kogudes palju instrumente, mis kuulunud ühele isikule.

03. Märts

Vanemad uudised
Sulge kaart

Kontakt

+372 6411 408
info@meremuuseum.ee
Pikk 70, Tallinn

Lennusadam 10.00–18.00 (T–P)

Paks Margareeta 10.00–18.00 (T-P)

Vaata kaarti